Current mood:

lonely

nii
"Laura, ära mõtle!"

See ei ole mind absoluutselt mõjutanud, erinevalt muudest asjadest. Ma mõtlen isegi selle peale, et pole kunagi nii palju mõelnud, ja et kuidas see üldse võimalik on. Nii palju. Kõik küsimused. Enamus on küsimused. Ja vastuseid on ...

Üldiselt tuleb mul leppida, et olen lihtsalt üüriline ja mitte liiga ära harjuda selle olukorraga. Ma ju näen, kuidas ta vahel proovib, et kuidas keegi teine tema sisse sobiks. Ja see teeb haiget, õnneks. Ja see, et ta nii valiv on, töötab ainult minu kahjuks. Nojah, et mina ei sobi, no okei, I'll deal with it. Aga miks ta mind pole välja visanud juba? Visanud. Sest on kedagi vaja? Ei ole ju. Temal ei ole. Minul on vaja selgust.

Aga see loll ja hellitatud laps minu sees ei taha teda käest ära lasta. Natuke mõistan, ikkagi päris tore mänguasi. Aga selle lapse tõttu pean ma teda enda sisemuse eest peitma. Mis seal enam vahet, kui siiani olen enda sisemust peitnud. Nüüd mõistan seda, aga mitte motiive. Miks ma üldse TAHAN seal elada? Miks ta ennast mulle usaldab? Aru ma ei mõista.

Ja kuskil on minu päris OMA korter. Ja Ta ootab. VÕibolla on juba lootust kaotamas ja hakkab oma üürilisega leppima. Selle pärast pean ma loobuma. Et teaksin, kuhu ma kuulun, või vähemalt teaksin, et olen üritanud.

Need asjad, mis on praeguses, peavad sinna jääma. Ma ei saa neile järgi minna, sest siis saaks ta aru. Ei ole mõtet. Pärast veel hakkab midagi ette kujutama ja seda ei ole mul tõesti vaja. Samas ei taha ma ka üle õla vaaatamisel teada, et ta ei igatsegi. Teadmatus on jõud. Tõde on valus.

Suhteid on huvitav materiaalsete asjadega võrrelda. Tõepoolest.

Nüüd naeran enda üle. Üksi ja ilma. Külm 360 kraadi.